Parandatud ja täiendatud 11.03.2024
1941.a. Saksa okupatsiooni algusaegadel Eestis kehtinud postitariifidega valitseb segadus, kuna peamised Eesti postiajaloo käsiraamatud (Hurt/Ojaste Eesti, Eesti Muinsuskaitse Seltsi kataloog, Harry v. Hofmann “Ostland”, V. Org “Eesti post ja postmargid 1940-1942”) ei näita 1941.a. septembri lõpus kehtima hakanud postitariifi. H/O-s on küll tulp selle tariifi jaoks, kuid see on enamvähem tühi. See tariif on aga osaliselt sees Saksamaal välja antud spetsiaalkatalkoogis Michel Deutschland-Spezial.
Samas nagu siin toodud ajaleheartiklitest näha, see tariif siiski kehtis. Ülal oleval pildil näemegi uudist ajalehest Järva Teataja, et alates 25. septembrist 1941.a. hakkas post käima ja kehtima hakkasid uued postitariifid eelevate Nõukogude Liidu tariifide asemel (Michel Deutschland-Spezial nimetab uue tariifi algkuupäevaks küll 29. septembrit). Uued tariifid kehtisid kuni 30. novembrini, seega siis umbes 2 kuud. Välismaale kirju saata ei saanud.
Ajalehes Sakala ilmus sarnane teade uue postikorralduse kohta, kuid seal on artikkel pikem ja sisukam.
“Selle korralduse kohaselt jääb end. Eesti piires kehtima kuni korralduseni veneaegne postitariif, kuid sellele lisandub 100-protsendiline lisamaks Eesti ülesehitamise fondi heaks. /–/ Postisaadetiste maksustamiseks võetakse kasutusele uued, Eesti linnade piltidega ning pealkirjaga “Estland” sajaprotsendilise lisamaksuga postmargid“.
See lõik ütleb ära, et tegu nagu oleks eelmiste NSV Liidu tariifidega, millele on liidetud 100% lisamaks sõjapurustuse ülesehitamise fondi. Uued tariifid olid ette nähtud ülesehitusseeria markide jaoks ja nende puhul arvati ülesehitusfondi markide heategevuslik lisamaks ebatüüpiliselt postitariifi sisse, seega 30+30 kop margi postiväärtuseks loeti 60 kop. Näiliselt on tegu eelmise NSV Liidu tariifiga, kus lihtkirja saatmine maksis 30 kop ja postmargi heategevusliku lisamaksu postitasu sisse ei arvestatud — mõlemal juhul oleks saatmiseks vaja ühte 30+30 kop postmarki. Seetõttu on ka arusaadav, miks see postitariif on kahe silma vahele jäänud. Samas järgmine lõik Tartu markide kohta aga siiski annab meile teada, et tegu on ikkagi põhimõtteliselt uue ja erineva tariifiga, sest Tartu markidega saatmine läks 100% kallimaks.
“Tartus välja antud haakristi ja Eesti vapiga postmarke võib tarvitada saadetiste maksustamiseks, kleepides neid saadetistele tariifi kohaselt (kahekordses väärtuses margi hinnast).”
Tartu “haakristimargid” kehtisid edasi, aga neid tuli panna “täie raha eest”, ehk siis 60 kop kirja saatmiseks tuli panna kaks 30 kop, kolm 20 kop või neli 15 kop Tartu marki.
“Sealjuures endised eesti ja vene postmargid loetakse maksvusetuks”
Eesti Vabariigi ja NSV Liidu marke ei tohtinud enam kasutada, kuigi selliseid saadetisi siiski eksisteerib ja olenevalt postiametniku nägemusest lasti need läbi või koormati juurdemaksuga.
“Kohalikud saadetised maksustatakse samuti nagu kaugesaadetisedki.”
See tähendab, et kohalike saadetiste alandatud tariifid enam ei kehtinud ehk siis kohaliku saadetise eest tuli maksta sama palju, kui sisemaiste eest.
Et sellele erilisele 29. septembri postitariifile viidata, teen ettepaneku nimetada see “ülesehitusfondi postitariifiks”.
Need 29. septembri tariifid kehtisid detsembri alguseni, kui postikorralduse Eestis võttis üle Saksa Ametipost ning käibele tulid saksa postmargid ja Idaalade riigimarkades tariifid, mis kehtisid saksa okupatsiooni lõpuni. 1. detsembrist 1941 kuni 30. aprillini 1942 lubati lisaks saksa postmarkidele kasutada Tartu ja ülesehitusfondi marke kursiga 1 rbl = 10 rpn, kusjuures ülesehitusmarkide heategevuslikku lisamaksu postitasu hulka enam ei arvestatud (30+30 kop ülesehitusmargi postiväärtus oli 3 rpn).
Sakalale identne artikkel ilmus ka 7. oktoobri Virumaa Teatajas. Huvitaval kombel ma ei leidnud sarnaseid postikorralduse artikleid suurematest päevalehtedest, ainult maakonnalehtedest.
Postimehes ilmus juba 23. septembril järgmine artikkel, mis teatas sisemaise postiliikluse avamisest:
Nagu artiklist selgub, jäid Tartumaa postkontorid enamikus suvesõjas venelaste poolt hävitamata. Tõenäoliselt on selle põhjuseks sakslaste kiire edasitung Lõuna-Eestis. Kesk-Eestis nii hästi ei läinud, kuna Türi juures jäi rinne toppama. Venelased hävitasid Türi raudteejaamas olnud postkontori ning just enne sakslaste saabumist lasid venelased õhku ka Paide postkontori, mis asus puumajas Pikal tänaval.