Postkaart Tallinn 12.02.1944 – Soome välipostkontor 1090 (Aunuksen ryhmä, Esikunta/Aun.RE) läbi Saksa väliposti. Kaardi saajaks major Ernst von Hertzen, Aunuse grupeeringu staabis Karjalas. Saksa postitariif: 15 rpn postkaart välismaale (1.12.1941-1944). Punane kulliga “Geprüft / Oberkommando der Wehrmacht / a” tsensuuritempel Königsbergist, seal tehtud ka kaardi tekstiküljele keemiline töötlemine võimaliku salakirja tuvastamiseks. Postkaardil on väga harva esinev punane tempel “Am Schalter eingeliefert” (Kassas vastu võetud), mida kasutati Tallinna ametipostkontoris nende saadetiste vastu võtmisel, mida ei tohtinud sõja ajal saksa postireeglite alusel postkasti lasta — nagu saadetised välismaale. Lubatud oli tavaliste, ilma pildita postkaartide ja kirjade saatmine ainult vähestesse mittevaenulikesse välisriikidesse väljaspoole sakslaste poolt okupeeritud alasid ning sellised kirjad tuli viia postkontorisse kohale ilma postmarkideta ja seal üle leti anda — margid pani postiametnik ja sellega vähenes tõenäosus, et markide kaudu edastatakse mingit salasõnumit. Ka tuvastati saatja isik. Selle postkaardiga ongi arvatavasti juhtunud, et saatja on selle algselt ise margistanud, näha on ära rebitud postmargi jälg ja ka osa eestikeelest Tallinna postitemplist. Selle peale on kleebitud uus mark, mis sedakorda kustutatud saksa ametipostitempliga Reval – a – DDO 12.02.44 (kell 18). Võimalik ka, et postkaart on algselt postkasti lastud ja pärast tembeldamist märgati, et see on adresseeritud välismaale ning tagastati saajale mingi märkusega, mille peale saatja Artur Pomeranz läks ise postkontorisse kohale. Sel juhul pidi see toimuma päris kiiresti, sest kaarditeksti kirjutamise ja postitempli kuupäev on sama. Aga Soome läinud saadetistega on veel üks huvitav nüanss…
Kuna eestlased on soomlastega ajalooliselt palju suhelnud ja kirjavahetust pidanud, siis lubasid sakslased Eesti eraisikutel okupatsiooniajal Soome kirju saata (lätlastel jt ei olnud sellist võimalust). Selle kohta ilmus ajalehtedes isegi uudis koos reeglitega, et alates 1. maist 1942 taastatakse postiühendus Soomega (teatud piirangutega). Huvitav on aga see, et uudises mainitakse, et Soome saatmisel kehtivad samad tariifid, mis Eestis/Idaaladel/Saksamaal (postkaart 6 ja kiri 12 penni). Reaalsuses on aga pooled või enam Soome läinud saadetisi margistatud välismaa tariifi järgi (postkaart 15 ja kiri 25 penni), seega valitses selles osas segadus. Ja kui margid pandi valdavalt peale postkontoris postiametnike poolt, siis ei saa ka süüdistada inimesi, kes nagu polnud teadlikud õigetest tariifidest. Võib oletada, et sakslaste ametlikes tariifiraamatutes seda Soome saatmise erandit äkki sees ei olnudki, selle kohta pole materjali leitud (H. v Hofmann). Huvitav on ka see, et Soome on läinud saadetised kohale ka aprillis, kui ametlikult nagu pole saatmine võimalik olnud. Üksiku 15- või 25-pennise margiga saadetised on väga harva esinevad aga antud kontekstis tekib küsimus, kas neid võib pidada Soome puhul tariifseteks. Kuna margid pandi sellistele saadetistele valdavalt postkontoris postiametnike poolt, siis mina peaks neid tariifseteks. Nagu ka 6- ja 12-pennise margistusega Soome saadetud asju.
Piiri taga Nõukogude Venemaal ilmunud eestikeelsest ajalehest Rahva Hääl 10. aprillil 1943 võime aga lugeda artiklit pealkirjaga “Terrori ja viletsuse, täid ja tüüfuse on toonud okupandid Eestisse”. Sealt saame kohe alguses lugeda venepäraselt tüüpilist valet, et “Õhukindlalt püüavad okupandid isoleerida eesti rahvast muust maailmast. Isegi postiühendus fašistliku Soomega on eestlastele keelatud…”
P.S. Kui kellelgi on mõni “Am Schalter eingeliefert” märgistusega saadetis palun saatke foto, saame paremini teada, mis ajavahemikus see tempel kasutuses oli. Praegu mul pildid ainult 1944 aasta saadetistest.