See tervikasi, kaastöö Tartus ilmunud ajalehele Maaliit, on väike Paide (posti)ajalooline pärl ja hea näide kuidas postiajalugu võib olla väga huvitav ning anda meile suure lisaväärtusena edasi aegadetagust eluolu.
Saksa okupatsiooni ajal 1918.a. oli maist kuni novembrini Paides avatud saksa postkontor mis võttis vastu ka eraisikute saadetisi. Postitariifid olid saksa omad ja saatmiseks tuli kasutada Saksa Ida-alade marke (Ob. Ost ületrükk), mis olid vastavalt ka müügil. Postitemplitena olid Paides sel perioodil kasutusel algselt ajutine üherealine “Weissenstein” kummitempel (umbes kuu aega, haruldane) ja enamik aega pildil olev Weissenstein (Estland) kalendertempel (harvaesinev). Väiksem must F-tempel ringis on Viljandi (Fellin) tsensuuritempel, ehk siis post Tartusse läks läbi Viljandi, kus ka tsensor saadetised läbi luges ning selle kinnituseks lisas ka vastava templi.
Siin kasutatud aluskaart on 10-pennise margiga tervikasi. See saksa tariif kehtis Eestis väga lühiajaliselt, 1. oktoobrist kuni sakslaste lahkuniseni novembris. Enamus eelnenud okupatsiooniajast oli postkaarditariif 7½ penni, oranžika 7½-pennise margiga tervikasjad ongi rohkem levinud.
Väga huvitav on tekst kaardil, see on Paide korrespondendi M. Wäli (Rüütli uul 6) alias Homo kaastöö ehk siis Paide uudised ajalehes Maaliit avaldamiseks ja nagu allpool näha siis korrigeeritud jutt ilmuski ajalehes 5 päeva hiljem. Huvitav on ka see, et ajalehetoimetuses on korrektuur kaastööle tehtud otse postkaardil!
Ajaleht Maaliit nr 167, 12.11.1918, lk 2, Eesti uudiste rubriigist alapealkirjaga “Järvamaalt”:
Paidest. Linna toitlusameti wilja, kartulite ja tangude tagawarad olla, nagu teadjalt poolt kinnitatakse, päris otsas. Küsitawaks jääb sellepärast, miks tänini nii hooletult linna elanikkude toitmise eest hoolt on kantud. Mullu anti kõigile terwe aasta jagu sügisel terades wälja, kuid nüüd on asi sootu teine. Oleks huwitaw toitlusametilt pärida, mis küll siis linna elanikkudele antakse, kui maalt enam wilja ei tule. Ja säältpoolt kuuldub, et wiimased tagawarad ära on toodud. Asi on wäga tõsine. Ka toitlusameti kawatsustest pole midagi teada. Hää oleks, kui meid aegajalt nendega awalikkude teadaandmiste kaudu tutwustataks.
“Iwa”* tegewusest. Wiimasel ajal on “Iwa” juhatuse ja nõukogu wahel lahkuminekud tekkinud. Ei saa enam kuidagi ühist koosolekut kokku, ega leita asjade harutamiseks ühist keelt. Nagu kuulda, on mõned mehed ühitegewuse põhjusmõttest wähe kõrwale kaldunud, mis just hää nähtus ei ole. Kaupade hinnad on ühisuse poodis kõrgemad kui mujal, missugune asjaolu ostjaid sunnib eemale jääma. Üleüldse tuleks juhatusel enda tegewust ühistegewuse põhjusmõttegakatsuda enam-wähem kokkukõlasse wiia, muidu tuleb usalduse langemine.
Homo.
*) “Iwa” ehk siis Paide Kaubatarvitajate Ühisus “Iva”, vaata ka seda.
Saksa postkontor Paides suleti 16.11.1918 (H/O) ehk siis 9 päeva pärast selle kaardi saatmist ja esimene Eesti postmark anti välja juba samal kuul.
Postkaardi sain Kanadast.
Kas mingil ajalõigul oli kasutusel ka 15 Pfn tariif riigisisesele postkaardile? Mul on Ohulepast Tallinnasse saadetud postkaart, millel on kasutatud just 15 Pfn postmarki.
Kas 1918. aastal? Siis oli 15 penni kirja tariif. Eks ikka juhtus, et pandi valesti peale või polnud teist marki käepärast ja oli vaja kiirelt saata. Mõni võib-olla ei teadnudki, et postkaardil on odavam tariif. Kogumise seisukohast on tegu valesti frankeeritud asjaga mis üldjuhul pigem kahandab väärtust.
Tänan! Küllap see nii oligi.