Uudsusi Eesti postis UPU liikmena alates 1922

Artikli autor on Elmar Ojaste

Ülemaailmne Postiliit – pr Union Postale Universelle, eng Universal Postal Union, sks Weltpostverein, rts Världspostföreningen, edaspidi siinjuures UPU, asutati 9. oktoobril 1874 Bernis, Šveitsis. Asutajaid riike oli 22, sealhulgas Venemaa, Rootsi, USA jne. Mõtte algatajaks ja eestvedajaks oli toonane Saksa Keiserriigi Posti peadirektor Ernst Heinrich Willhelm von Stephan (1831-1897). Tänapäeval on UPU Liitunud Rahvaste Organisatsiooni haru ja liikmeiks on 192 riiki. Peakontor asub Bernis. Hiliseim, 25. UPU Kongress toimus septembris 2012 Dohas, Qatar.

Eesti astus UPU liikmeks 1922 – seaduslik kinnitus anti sellele seadusega 19. mail 1922, mis avaldati Riigi Teatajas nr.70 – 30. mail 1922 § 38. Eesti on veel kord – 20. märtsil 1992 taotlenud ja võetud uuesti UPU liikmeks. Riigi Teataja nr. 9 – 20. märtsil 1992 § 120. Ka N-Liidu okupatsiooni ajal oli Eesti liikmestaatus mitmel korral UPU kongressidel päevakorras. (Vaata lähemalt Elmar Ojaste, Eesti ja UPU, Eesti Filatelist nr. 39 – 2005)
Käesolev kirjatükk on kordamine: mainin siin põgusalt ainult mõnda nähtust:

1. UPU poolt soovitatud värvid markide (eriti tarbemarkide) trükkimisel
2. Omakirjastuse saadetised (trükitöö ½-tariif)
3. Rahvusvahelised vastuskupongid * Coupon Reponse International (CRI)
4. UPU Isikutõestuskaart * UPU Carte d’identité
5. Frankeerimismasinad
6. Postitatud tähtsaadetise aadressimuutmine
7. Raadioluba
8. Kohalik postitariif („Kohalik“, „Siin“)

1. UPU poolt soovitatud värvid

Lexikon der Philatelie, Schwalmtal, DE, 1999, kirjutab – siinkohal vabas tõlkes – UPU margivärvide kohta: UPU (Üleilmne Postiliit) oma 5. kongressil Washingtonis DC 1897 otsustas soovitada liikmesriikidel kasutada välisliikluses järgmisi värve põhitariifide markide trükkimisel: trükitöö 50 grammi – roheline; postkaart – punane; kiri kuni 20 grammi – sinine. Põhjus oli soov lihtsustada vastuvõtu maa postiametnikel saadetise nõudekohase margistamise tuvastamist. See soovitus kutsuti tagasi 1952 UPU 15. kongressi Brüsselis otsusega.
Eesti Post järgnes sellele soovitusele järjekindlalt ja kasutas ka siseliikluseks vajalike tarbemarkide trükkimisel neid värve – heledamas nüanssides. Isegi nn ilumarkide trükkimisel kasutati neid värve, näiteks: 1931-08-01 Punane Rist; 1932-06-01 Tartu Ülikool 300 aastat; 1933-05-29 Laulupidu; 1933-10-02; Tuberkuloos ja 1936-06-10 Pirita Klooster, jne.

H/O 58 1922-04-24 Trükitöö kuni 50 g Sisemaa ja Baltikum	H/O 110 1928-02-24 Postkaart Sisemaa ja Baltikum	H/O 52 1922-02-25 Lihtkiri kuni 20 g Sisemaa ja Baltikum	H/O 69 1923-06-23 Postkaart Välismaa

H/O 119 1928-11-10 Trükitöö kuni 50 g Sisemaa ja Baltikum	H/O 115 1928-09-24 Postkaart Sisemaa ja Baltikum	H/O 116 1928-09-24 Lihtkiri kuni 20 g Sisemaa ja Baltikum	H/O 123 1929-02-043 Trükitöö kuni 50 g Välismaa

H/O 156 1936-03-20 Trükitöö kuni 50 g Sisemaa ja Baltikum	H/O 158 1936-03-20 *) Ettepanek, Postkaart Sisemaa ja Baltikum	H/O 159 1936-04-21 Lihtkiri kuni 20 g Sisemaa ja Baltikum	H/O 179 1938-04-11 Lihtkiri kuni 20 g Välismaa

*) Postitalituse ettepanek tõsta postkaardi sisemaa ja Baltikumi postitariif 6-le sendile ei leidnud kinnitust Vabariigi Valitsuse poolt. See mark on erand, mis kinnitab tava.

On siiski olemas üks erand, mis reeglit kinnitab. K. Päts sarja 5. sendine mark – H/O 157, mis väljastati 1938-03-20 on trükitud sinirohelises värvitoonis. On teada, et Postitalitsusel oli kava sisemaa postkaadi tariifi tõsta 6. sendile ja trükkis selleks postmargi – H/O 158 – 1936-03-20 – punases värvitoonis. Riigivõimud aga seda hinnatõusu ei lubanud – nii tekkis ainuke erand.

Klassikalised filatelistid pöörasid palju tähelepanu neile kolmele nn UPU värvile. Oksjonikataloogides esines tihti soovitusena „kolme UPU värviga frankatuur“. Eesti kogujad ja filatelistlikud kirjamehed ei näi neid olevat tähele pannud, kuna eestikeelses kirjasõnas ei ole leida sellekohaseid jälgi.

Eesti Posti lipp	UPU lipp

2. Omakirjastuse saadetised (trükitöö ½-tariif)

Selle saadetisliigi juurutas Eesti Post oma uute tariifidega 1. novembrist 1922. Siis oli sisemaisel (ja Lätti ning Leetu) saatmisel postimaks 1 mark esimese ja iga järgneva 50 grammi eest. ½-tariif oli seega ½ marka (50 penni). Sellest tingituna väljastati vastav kollane postmark (hammastamata H/O 66 ja hammastatud H/O 67). Need margid üksikuna saadetisel on Eesti filateelia otsitumad objektid.

Lõige postitariifist 1922-11-01 §18, märkus 2 (Riigi Teataja nr. 131, 1922):

Alandatud taksi järele wõetakse ajalehti ja ajakirju üksnes ajalehtede ja ajakirjade toimetustelt vastu, selle juures ka wäljamaaga läbikäimises ainult postiabonementide kaudu tekkitud lehti.

Omakirjastus-trükitööde juures enimkasutatud tarbemarke 1922 – 1940:

H/O 66	H/O 67	H/O 64	H/O 120	H/O 155

Korraline sisemaine (ka Lätti ning Leetu) trükitöö tariif oli siis (1. novembril 1922) järgmine: esimene ning iga järgnev 50 grammi 1 mark, seega siis oli omakirjastuse ½ tariif ainult ½ marka. Kui mõelda tänapäevasele postitariifide pidevale tõusule, siis peab nentima, et toona olid postitariifid väga stabiilsed. Siinkohal huvitab meid sisemaine (ka Lätti ja Leetu) trükitöö esimene 50 grammi ja iga järgnev 50 grammi tariif, mis kehtestati 1. novembril 1922 (Riigi Teataja nr. 131, 1922) ja oli 1 mark. See muudeti 1. veebruaril 1925 (Riigi Teataja nr. 7-8, 1925) 2 marga/sendi peale ja selleks ta ka jäi kuni 1. märtsini 1940 (Riigi Teataja nr. 17, 1940), mil see tõsteti 3-le sendile. Omakirjastuse trükitöötariif oli pool korralisest tariifist (nimetati ka ½ tariifiks). 1940.a. kehtestatud omakirjastustariif, mis oli 3 senti tuli poolitamisel ümardada.

3. Rahvusvahelised vastuskupongid * Coupon Reponse International (CRI)

Rahvusvahelised vastuskupongid (CRI) jõudsid Eesti postitariifidesse milliste kehtivus algas 1924-01-01 (Riigi Teataja nr. 3, 1924) §17 ja müügihinnaks oli märgitud “50 kuldsentiimile vastaw summa Eesti rahas”. Nagu näitest allpool näeb oli kupongile siiski müügihinnaks antud “35 mark”. 1. jaanuarist 1932 oli see tariif 30 senti. Viimane enne II maailmasõda väljastatud Eesti postitariif Nr. 199 1940-03-01 (Riigi Teataja nr. 17, 1940) §14 annab kupongi hinnaks 50 senti (CRI nr. 6 a). Rahvusvaheliste vastuskupongide kohta on Eesti Filatelisti veergudel – tänu kahele selle ala suurkogujaile – kirjutatud ohtrasti: Edgar A. Kimber, Stockholm SE, Eesti rahvusvahelised vastuskupongid, Eesti Filatelist nr. 20-21 (1977) ja Paul-August Koch, Krefeld, Traar, DE, Die Internationalen Antwortscheine von Estland, Eesti Filatelist nr. 30 (1984). Paul-August Kochi poolt on koostatud ka vastav lõik – International Reply Coupons, käsiraamat-kataloogis ESTONIA Philately & Postal History, Göteborg 1986, (leheküljed 291 – 297).

4. UPU Isikutõestuskaart * UPU Carte d’identité

UPU Isikutõestuskaart võeti Eestis kasutusele 1931 ja selle tasu oli siis 80 senti, mis kviteeriti kaardil postmaridega ja kustutati väljaandja postiasutuse kalendertempliga. Alates 1. jaanuarist 1933 (Riigi teataja nr. 99, 1932) kuni N-Liidu okupatsioonini 1940. aasta suvel, oli see tariif 1 kroon.

5. Frankeerimismasinad

Legaalse aluse frankeerimismasinate kasutamisele Eestis pani uus Postimäärustik (Riigi Teataja nr. 55 – 1927 § 1041). Alles 30. märtsil 1929 (Riigi Teataja Lisa nr. 27 – 1929) avaldas Postipeavalitsus lähema määruse nende kohta, milles lubati kasutada kahte tüüpi masinaid: „Frankotyp“ ja „Miget“. Näib, et kasutusele tulid esialgu „Frankotyp“ firma masinad. Litsents nr. 1, mis väljastati 18. oktoobril 1929 omanikuks oli A/S G. Scheel ja Ko. Tallinnas. Litsents nr. 27 väljastati 13. veebruaril 1940 ja selle omanikuks sai Keskliit Eesti Munaeksport Tallinnas.

5. septembril 1929 lasi Eesti Post müügile numereeritud kontrollkaardid hinnaga 500 Krooni. (Riigi Teataja Lisa nr. 70 – 6. september 1929). See kartongiriba, suuruses 30 x 170 mm, on Eesti kõige kõrgema kupüüriga postimaksevahend (peetakse ka postmargiks?)

Sellest postiteenusest on toonane suurfilatelist Edgar A. Kimber ammendavalt kirjutanud Eesti Filatelisti nr. 14 (1973) veergudel Frankeerimismasinad Eestis, ka tema artikkel Eesti Filatelist nr. 15 (1974) veerul täiendab veel seda teemat. Jäljendid pidid olema – vähemalt välisliikluses – punased.

6. Postitatud tähtsaadetise aadressimuutmine

Tähitud saadetise järelotsimise, aadressimuutmise ja tagasinõudmise teenus (Vorm 59) juurutati 1. jaanuarist 1934. Tariif oli siis 20 senti. 1. märtsist 1940 oli selle teenuse tariif 30 senti (Postitariif 199 § 22 – Riigi Teataja nr. 17, 1940)

7. Raadioluba

Eesti Posti ülesannete hulka kuulus ka raadiokasutuslubade väljastamine ja
abonementtasude vastuvõtmine.

8. Kohalik postitariif („Kohalik“, „Siin“)

Esimene Eesti Postitariif, mis kehtestati 28. novembril 1918 (Riigi Teataja nr. 2 – 1918) sisaldas mõiste „kohalik postitariif“ nii trükitöö, postkaardi kui ka kirja osas. Kui Eesti astus UPU liikmeks (19. mail 1922) olid need tariifid järgmised: trükitöö kuni 50 grammi 50 penni (½ marka), postkaart 2 marka ja kiri kuni 20 grammi 5 marka. Saadetisele tuli sihtkoha asemel märkida „Kohalik“, „Siin“ ja ka „Hier“ kasutati. Tariifimäär „Kohalik“ lakkas kehtimast Vabariigi Valitsuse otsusega 1, jaanuarist 1924 (Riigi Teataja nr. 3 – 1924).

Kohaliku tariifi kohaselt margistatud postisaadetised on harvaesinevad ja neid võib täieõigusega pidada pärliteks Eesti Vabariigi varasemate postisaadetiste seas.

Hindrek Rikand (1874-1940) Eesti Posti peadirektor 1918-1924	Heinrich von Stephan (1831-1897) UPU loomise mõtte algataja

TÄNUSÕNAD

Eve Aab ja Helve Schasmin ERM-Postimuusemist (Tartu) uurisid vanu Riigi Teatajaid ja varustasid mind vajaliku materjaliga. Mart Aru (Saku); Kalev Kokk (Tallinn); Jaan Otsason(Palade); Ago Papp(Tallinn); Jaan Erik Roots(Oslo) ja Ahto Tanner (Paide) laenasid mulle oma kogudest pildimaterjali. Tänan kõiki neid mulle osutatud sõpruse ja abi eest!

Göteborgis, Jõulukuul 2012. Elmar Ojaste, alias Wanna Matz.