Selle välipostikirja on 8. detsembril 1943 Venemaal Neveli rindel Tartusse kirjutanud saksa väes teeninud SS-vabatahtlik Martin Parts, kes oli pärast sõda Eestis üks hilisematest nõukogude võimule relvastatud vastupanu osutanud metsavendadest, langedes koos kaaslastega julgeolekuteenistuse seatud lõksus 6. juunil 1952.
1943.a. teenis aga tollal 23-aastane Martin Parts 53. SS-suurtükidivisjonis (3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad, FP 09046D = Stab u. Einheit Artillerie-Abteilung 53). Saadetis ise on tüüpiline saksa sõjaväe välipostikiri, esiküljel ka SS-i tsensuuritempel “AS”.
“Panin raadio antenni vist väga pikalt välja, tibla võtab vägisi teda kirbule (on ju vahemaa ainult 700 meetrit). Kuulame eestikeelseid saateid ja elu näib minevat nagu tavalisse tsiviilellu, olgugi et iga moment võib “Ratspumm” meie majakese ühes seesolevate poistega laiali lammutada.”
Lõik Martin Partsi kirjast
1944.a. alguses saabus Eesti SS-vabatahtlike brigaad Venemaalt tagasi Eestisse, Narva rindele. Sügisel, kui sakslased hakkasid taganema ja oma vägesid Narva rindelt Saksamaa poole viima, hüppasid paljud eestlased saksa väest ära ja jäid Eesti metsadesse.
Üks legendaarsematest Võrumaa metsavendadest oli Jaan Roots, hiljem olid tema grupi põhiliikmeteks ka meie kirjasaatja Martin Parts ning Eesti viimaseks metsavennaks peetud August Sabbe, kes hukkus haarangu käigus alles 1978. Internetis on loetav üsna põhjalik Kalju Aaropi artikkel Jaan Rootsist, Metsavendade juht Jaan Roots (Kultuur ja Elu). Järgnevalt lõik artikilist selle kohta, kuidas Jaan Roots ja Martin Parts koos kolme kaaslasega 6. juunil 1952.a. hukkusid.
Pärast aastatepikkusi pingutusi kroonis julgeolekumeeste tööd 1952. aasta kevadel lõpuks edu – nende kogenud agendil Mänd õnnestus võita metsavendade usaldus ja sööta neile ette andmed, mis viisid Rootsi salga hävingule. /—/ Pealegi oli metsavendadele kättesaadava informatsiooni järgi tegemist usaldusväärse taustaga mehega (Saksa ajal Omakaitse kompanii- ja rühmapealik jne). Kasesalu (Mänd) rääkis metsavendadele, et Veriora metsamajandist on võimalik palgapäeval kerge vaevaga kätte saada 100 tuhat rubla palgaraha. Kassapidaja pidi tooma pangast raha pärastlõunal ning palka hakatakse tavaliselt maksma alles järgmisel päeval. Kui raha toomisel võib vahest olla kaasas ka relvastatud saatja, siis metsamajandi kontoris pole sellel enam mingit valvet. Kasesalu rääkis metsavendadele, et ka tema oleks huvitatud mõningase summa teenimisest ning pakkus neile oma abi objektil luure ja ettevalmistuste tegemisel. Metsavennad läksidki selle ettepaneku õnge.
Pangast raha toomine pidi toimuma 6. juunil 1952. Veriora metsamajandi (hiljem kandis nimetust Räpina metsamajand) kontor asus Räpinast paari kilomeetri kaugusel Ristipalos metsatuka ääres. Sinna sõitmiseks võtsid Roots ja Võhni Võru taksopeatusest takso Pobeda. Sellega sõideti Võrust mööda Räpina teed välja. Konnametsa vahel peeti takso kinni, taksojuht viidi metsa ning jäeti sinna August Sabbe valve alla. Edasi sõitsid taksoga viis metsavenda: Roots, Võhni, Käis, Treial ja Parts. Väidetavalt sõideti läbi ka Leevilt Kasesalu juurest, kes kinnitas, et raha tuuakse ning summa pidi olema võrdlemisi suur, sest paljudele makstaks välja ka puhkuserahad. Et mitte sõita läbi Räpina alevi, sõitsid metsavennad metsamajandi juurde ringiga Võõpsu kaudu.
Metsamajandi juures ootas metsavendi aga juba tšekistide poolt ülesseatud varitsus. Umbes kell 15 oli metsamajandi kontori ette sõitnud furgoonauto, kust väljusid sõdurid, kes paigutati ümbruskonda põõsastesse, mõned ka metsamajandi hoonesse. Metsamajandi töötajatel kästi minna tagaruumidesse ja tulistamise korral põrandale pikali heita. Kedagi hoonest enam välja ei lubatud ja kontori välisuks suleti. Metsamajandi hoone oli ka kaugemalt sisse piiratud ning kõigile metsamajandi kontori juurde viivatele teedele oli tšekistide poolt paigutatud varitsused. Metsavendade auto jõudis metsamajandi kontori ette umbes kell 18. Kolm metsavenda väljusid autost ja Jaan Roots läks kontori välisukse juurde, kuid uks oli kinni. Teisel korrusel avatud aknast küsinud sõjaväemundris mees, mida teil vaja on. Roots avanud püstolist tule, kuid kohe kõlanud ka tšekistide lasud. Jaan Roots ja üks metsavend kukkunud kohe ukse ette maha, kolmas mees jõudis joosta kontori taha ja saanud seal surma. Kaks auto juures olnud metsavenda jooksid Lämmijärve suunas, et seal kõrkjatesse varjuda. Neid jälitati koertega ja nad said mõlemad tulevahetuses surma.
Jaan Rootsil olnud veel eluvaim sees. Kuna tšekistidel oli korraldus Roots elusalt kätte saada, siis saadeti kiiresti auto Räpinasse arsti järele. Ka üks tšekist oli haavatud. Ent kui arst kohale jõudis, oli Jaan Roots juba surnud. Langenud metsavendade surnukehad pandi autole ja viidi Võru julgeolekuosakonna maja õues olevasse kuuri. Sinna kuuri viidi veel inimesi nende isikuid tuvastama. Pole teada, kuhu nad sealt edasi viidi.
Agent Mänd oli Leevil oma ülesande täitnud ja ta viidi ära kuhugi Põltsamaa kanti. Hiljem kasutas KGB teda libametsavendade salga juhina Viljandimaal ja raadiomängudes.
Nii lakkas Räpina lähedal Ristipalos olemast üks Võrumaa kuulsamaid metsavendade salku. Räpinas hävis Rootsi salga aktiivne tuumik. Mõni päev pärast Ristipalos toimunut tuli August Sabbe, kes oli jäänud Konnametsa taksojuhti valvama, teiste juurde Taevaskoja punkrisse ja teatas, et kõik Räpinasse läinud mehed on hukkunud. Salga järelejäänud liikmed August Sabbe (Sabe), Jaan Vigel, Ludvig Juks ja Elmar Kurvits, jäädes ilma juhita, aktiivselt enam ei tegutsenud.
Ristipalos haarangus 6. juunil 1952.a. langesid:
Jaan Roots (1927), varjunimed Orjol, Ivo, Skaut
Elmar Käis (1924), varjunimi Stenka
Erich Treial (1916), varjunimi Karu
Valter Võhni (1920), varjunimi Hunt
Martin Parts (1920), varjunimi Kuri