Töö trellidega „wangiwagunis” — kuidas post raudteel laiali weetakse. Maa Hääl, 1934

Postirong tuleb, Maa Hääl, maarahva ajaleht, nr. 136 lk 4, 18.11

Allikas: DIGAR

18. novembri 1934.a. ajalehest Maa Hääl saame lugeda humoorikat artiklit postivaguni töötajate töökorraldusest ja tollasest eluolust. Kuna postivagunid tegelesid ka kaubaveoga, siis kuuleme ka laibaveost, vagunist ühes vahejaamas põgenenud põrsast ja muustki. Allpool toon ära ka terve artikli teksti neile, kes ei viitsi seda algupärasel kujul vanas kirjapildis veerida.

Postirong tuleb!

Töö trellidega „wangiwagunis” — kuidas post raudteel laiali weetakse. — Mis „weereval postiametnikul” tuleb üle elada.

Iga kodanik muidugi tunneb salapärast trellidega vagunit, mille seintele on kirjutatud valge värviga „Postvagun” ja uksele „Võõrastele sisseminek kõvasti keelatud”.
Vahel märkab uudishimuliku silm läbi akna eesriide isegi kiiresti liikuvaid, ähmaseid kogusid ja kuuleb mingisuguseid kahtlasi löögilaksatusi, meenutavaid osalt mõisa lokulöömist, osalt pesu peksmist kurikaga.
Nii mõnigi Abja, Halliste või Orava taluperenaine ristitab vagad käed ja ütleb: „Oi Jessukene, Mari, kae vangi vagun om meie eden, tia, mes need vangid vaesekesed jälle on tennuve, et neid siastmoodi pessetasse!” Osalt on vanal taluperenaisel isegi õigus — siin on neid vaeseid vange koos tuhandeina, alates suitsuräimedest ja kurkidest, lõpetades värskete ajalehtede, rahasaadetiste ja hästilõhnavate armastuskirjadega. Peksualusteks aga on kirjad, millele halastamatu tempel vajutab kuupäeva ja vaguni nimetuse. Postvaguneid liigub igal vähegi suuremal liinil.

Postwaguneid on üldse seitse, wastawalt, suurematele raudteeliinidele. Lähtepunktiks on enamuses Tallinn, siit wäljuwad postwagunid Walka, Haapsallu, Pärnu (otse ja üle Mõisaküla) ja Wirtsu sadamasse. Narwast sõidab postmagun Tapani (suwise sõiduplaani ajal Tallinnani) ja Walgast läbi Petseri ja Tartu Tallinnani. Sonda-Mustwee, Türi-Tamsalu ja Riiselja-Orajõe liinidel postwaguneid asendab lihtne pagaazhiwagun ja rongijuht täidab ühtlasi postiametniku kohustusi. Kõige mitmekülgsemalt aga on arenenud wälja raudteelased Wändra-Wiluwere liinil. Neil tuleb ühtlasi olla konduktoriks, wagunisaatjaks, postiametnikuks, pagaazhiwastuwõtjaks ja teiste sõitjate puudumisel ainukese reisija osa etendada.

Wäljuwad postwagunid enamuses hilja õhtul wõi öösel, sest hommikuks peawad olema kohal kirjad, ajalehed, ajakirjad, rahasaadetised, kohtukutsed, loteriide raamatud ja weksli tähtpäewade meeletuletused, ühesõnaga esemed, mis aitawad kodaniku meelt lahutada.

Kuidas toimetatakse edasi post ja mis sünnib nende salapäraste aknaeesriiete taga? Wagunis tuleb ametnikul kohe asuda posti wastuwõtmisele. Wõrreldes andmetega wastawatel weokirjadel, võetakse wastu postkotid ajalehtede ja kirjadega, pakid ja rahasaadetised. Tähtsaadetised ja rahakaardid on kottides ühiselt lihtsaadetega. Statistikasse laskudes piisab, kui mainime, et postwagunist Tallinn-Walk käib läbi umbes 200 kotti, 60—70 pakki (endistel aastatel umbes kolm korda rohkem), 50—70 wäärtkirja, 200 rahakaarti, 200—300 tähtkirja, peale selle ajalehed, kirjad ja teised saadetised. Järgmine liin postisaadetiste arvult on Tallinn-Pärnu (umbes 40 prots. wähem) ja Tapa-Narwa. Linnadesse ja suurematesse postkontoritesse saadetakse post kottides, mis erinewad harilikest kartuli- wõi suhkrukottidest ainult sellega, et on puhtamad, numbri ja sihtasutuse templiga warustatud. Nii mõnigi peen daam krimpsutaks nina, kui teaks, et tema kriidipaberile kirjutatud ja peene lõhnaõliga läbiimbutatud kiri peab lebama mingisuguses kotis kõrwuti mõne pesunaise wõi sadamatöölise waresejalgadega.

Suurem tegu on väiksemate postkontorite ja agentuuride posti sorteerimisega. Samuti annawad tööd wiimasel minutil postkastidesse lastud saadetised, mida kohalikud postkontorid ei jõua enam kimpudesse kinnistada. Ja neid viimaseid on tawaliselt õige palju, sest on ju inimlik nõrkus teha kõike wiimasel minutil, olgu see wisiit hambaarsti juure wõi perekonnaseisuametisse, seisku asi Punase Risti auto, ämmaemanda wõi kirikuõpetaja wäljakutsumises.

Pärnus elab omapärane tüüp, kes seisab tundide kaupa raudteejaamas ja walwab selle järele, et lasta kiri postwagunisse siis, kui rong juba liikuma hakkab. Ei awalda siin mõju mingisugused seletused ega hoiatawad nähted tegelikust elust.

Rongi wäljudes peab post olema sorteeritud, selleks on wagun warustatud sorteerimisriiulitega, nagu apteek sahtlitega. Ainult mõne Sapon viridi ja Spirit vinicumi asemel figureeriwad siin asutuste nimed, mis ühest wõi teisest wagunist posti saawad.

Igas jaamas tuleb post anda wälja ja wõtta wastu, läbitöötamiseks jääb waid wahe kahe jaama, wahel. Ja ega see aeg liialt pikk ei ole. Eriti laiarööpalisel. Kui arwestada sellega, et mõnes jaamas, eriti neis, mis on seotud tagamaaga, tuleb 7-8 kotti kinnistada. Tapal ja Tartus isegi terwe liini post teistesse postwagunitesse. Tööd rohkendab weel raudtee kirjade ja pagaazhiwedu, mis mõni aasta tagasi ühendati postiweoga. Ja ega see pagaazhiasjandus päris lihtne ei ole. Pole kaua tagasi, kui ühes Tallinn-Haapsalu wahelises jaamas pääsis lahti elus põrsas ja pistis punuma metsa poole. Oli õnneks, et tulid appi raudteelased ja kohalikud elanikud, muidu oleks ametnik pidanud põrsa omast palgast maksma kinni, sest pole ette nähtud, et saadetisi wõib lasta metsa jooksta.

Ja milliseid asju kõik ei tule edasi toimetad! Siin sumisewad kastikestes elusad mesilased, sääl krabisewad wahtralehed wanapiiga kirjas, seal piuksub postkaart, millel on wastaw mehhanism ja laps lutuga pildiks. Siin tassib perenaine wagunisse kastitäis kanu, kes tingimata hakkawad munema pärast päikese tõusu, seal tirib wanamees koera, kes kiunub kogu tee ja haugub jalgrataste peale, milliseid tuleb wõtta peale ja anda wälja igas jaamas. Korra paigutati Walga postwagunisse isegi ehtne laip ja siis hakkasid weoametnikul laoruumi minnes tõsiselt põlwed wärisema. Laipadel nimelt on halb komme ennast südaöösel liigutada, ustega paugutada ja kaapida wastu seinu.

Ent on ka ilusamat romantikat sõidu meeste elus. Wõtame, näiteks, naispostiwahetajad (wäljaarwatud linnad ja alewid, on postiwahetajaiks raudteelased). Ja neid on kaunis palju, sest igas wäiksemas jaamas on tingimata naisjaamaülem ja kui ongi suurem jaam, siis on jumal jaamaülemat õnnistanud tütre wõi kasutütrega. Aga igas wäikeses jaamas on samuti wäikene peatusaeg. Tulebki sisse selline õrn olewus naerdes ja siristades, kõrgete kontsadega kabistades, wadistab sulle midagi, pistab pihku õuna wõi tomatikese, kui oled olnud õrn ja lahke tema wastu. Tunned, et juba hakkab tekkima mingisugune õrn tundmus kuskil südamesopikeses, kui rongijuht põrutab waguni seina pihta ja masinist annab rongile sellise nõksu, et weerewad sahtlitest põrandale igasugu ristpaelad ja rullikesed. Ja wabariik ei wõida midagi oma naisjaamaülematega, kuni pole seisuaega wäikejaamades pikendatud. Lihtsalt pole aega tundmustel nagu kord ja kohus wälja areneda.

Üks selline armuunelm siiski kujunes wälja abieluks. Ent see sündis kitsorööpalisel, sel õndsal ajal, kui rongid sõitsid Tallinn-Pärnu wahet 18 tundi ja mees, kellest praegu juttu, oli hingelt tõeline luuletaja.

Weel üks huwitaw kuju laiarööpaliselt. Temast oleks igaüks wõinud wõtta eeskuju kokkuhoiuks. Sõitu minnes oli tal kaasas ainult wäikene wiilulene leiba ja selline peen worstilõige, et wiimast oleks wõinud kaitseprilli klaasina tarwitada. Iialgi ei ostnud ta ajalehte, waid käis neid lugemas postkontoris, iialgi ei käinud ta saunas, käies suplemas warakewadest hilissügiseni. Tema kohta liigub alljärgnew jutukene. Ükskord kewadel ostnud ta turult terwe seasingi, riputanud selle sahwris lakke ja riisunud selle küljest iga päew noaotsaga pisut leiwakõrwast. Kewadel, kui singid hinnad tõusid, oli ta selle maha müünud ja pealegi puhast saanud, lisaks sellele kogu talwe lihatoidul olnud.

Siis weel postiljon N., hea töömees ja lõbusaim seltsiline. Iga kuu pani ta kõrwale palgast 15 krooni söögi ja korteri tarwis, ülejäänu kulus wiina peale. Ükskord oli A. jaama postiwahetaja pudelitäie wiina lapseristimise liiku ostnud ja sellega postwagunisse tulnud. — Sul täna põu na imeliselt pungis, oli ütelnud N. posti wastu wõttes. — Eks meil ole täna ristsed. Noh ole meheks, rüüpa pealegi üks lonks tite ema terwiseks, öelnud postiwahetaja N-le pudelit ulatades. Too wõtnud pudeli, waadanud korra sellele, korra tooja otsa, eemaldanud wilunud althaagiga korgi, kallutanud pudeli suule ja annud mõne minuti pärast toojale tagasi — tühjana. „No, on aga terwis sinu titeemal!” oli ta mühatanud selle juures. Räägitakse, et sellest peale pole ükski postiwahetaja julenud tulla wiinapudeliga wagunisse.

Postirongi Tallinna jõudes töötempo muutub aina kiiremaks. Tuleb kinnistada post Tallinna ja kõigisse postwagunitesse. Kõige täbaramad selles suhtes on Haapsalu ja Narwa liinid, kus eelwiimasteks jaamadeks on linnad Nõmme ja Rakwere (ega see Kadrinagi nii wäga pisikene ei ole). Tallinnast wäljasõites on ümberpöördult; tööpinge kahaneb sihtjaamale lähemale jõudes. Erandi moodustab Walga liin, kuna siin antakse üle wälismaa post Läti postwagunile, samuti postkotid Walga-Mõniste kitsarööpalisele.

Eriti palju on tööd enne jõulu- ja kewadpühi, wana-aasta õhtul ja enne walimisi. Juba kuu aega warem hakkawad tulema esimesed pääsukesed — õnnesoowikaardid wälismaale. Mida lähemale pühadele, seda suuremaks kaswab töörohkus, saawutades haripunkti pühade neljapäewal ja reedel. Iga kodanik tahab ju mõnd armast inimest terwitada, kellelegi midagi saata, olgu see õnnesoowikaart, rahasaadetis wõi pakikene. Ja kui palju on siiski armsaid inimesi maailmas! See selgub alles pühade eelpäewil. Eriti on tragid oma sõpru ja tuttawaid meele tuletama saarlased, hiidlased ja muhulased. Neid postkaarte ja pähklikotikesi, mis sealt saabub, tuleb juba arwelaudadel korrutada.

Ja nii weerewad rongid ööst öhe, päewast päaewa, nagu igawesed perpetuum mobiled, äri- ja pühapäewadel, jõululaupäewa õhtul ja wana-aasta öösel. Merkurius ei anna kunagi puhkust oma alamaile.

Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 136 lk 4, 18 november 1934.a.

1 thought on “Töö trellidega „wangiwagunis” — kuidas post raudteel laiali weetakse. Maa Hääl, 1934

  1. Endel Pajula

    Veel aastal 1968 läks hommikul Tallinna postivagun ja kuna läksin tööle siis pistsin Tapa jaamas vaguni küljel olevast praost kirjad ja nad said väga kiiresti linna. Elu muutub kiiresti aga kuhu ta välja jõuab ?

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Palun sisesta allolevad numbrid ainult numbritega veendumaks, et kommentaari sisestab inimene, mitte robot: * Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.