See pealtnäha tavapärane postkaart peidab endas huvitavat lugu Valter Vasilast (Genis Valter Vassila), kes põgenes 1940. a suvel Nõukogude Eestist süstaga üle mere Soome ja liikus sealt edasi Rootsi. 1941. a sõjasuvel naases okupeeritud Eestisse luuregrupi Erna koosseisus, tegeles Tartus Eesti iseseisvuse taastamisega “Tervishoiu muuseumi grupi” liikmena, hiljem töötas Soome peastaabi luureosakonnas ja osales Haukka luuregrupi loomises. Emigreerus Teise maailmasõja lõpus välismaale ja võimalik, et mürgitati gaasiga vene luure poolt Austraalias. Uurime seda saadetist natuke lähemalt.
Postkaardil on kaks postituvimarki, koguväärtusega 25 senti, kuigi Rootsi oleks saanud postkaardi saata alandatud eritariifiga 10 s. Tõenäoliselt teadmatusest püüdis saatja kaardi margistada üldise välismaa tariifi järgi (18 s), kuid polnud käepärasemaid postmarke.
“Valter! Minu parimad soovid sinu sünnipäevaks. Loodan, et sulle meie maasikad maitsevad. Ära ainult omale liiga tee söömisega. Aino”. Valterile 27. sünnipäevaks saadetud Eesti maasikad on muidugi postkaardi pildipoolel, kus näha tuntud naisfotograaf Hilja Rieti kunstiline ja vähe levinud kompositsioon aedmaasikatega.
Algne saaja aadress on olnud c/o S.S.B. exp., Klarabergsgatan 50, Stockholm kuid Stokholmis on kaart edasi suunatud uuele aadressile Frölunda gård, Kungsängen.
Kaart on postitatud 1940. a oktoobrikuu keskel, kui Valter Vasila oli juba Rootsi jõudnud. Kuidas tema süstaga Soome põgenemine ja hilisem sõjakäik Erna luuregrupi ridades välja nägi, sellese saame lugeda 1941. a Postimehest (2.12.1941):
Parašütistid Soomest Virurannikule
Soome põgenenud eestlased kodumaa vabastamise operatsioonest osa võtmas
Lahingud metsadesVeidi rohkem kui poolteise aasta eest istusime Valter Vasilaga veel ühes ja samas klassiruumis. Ta oli üks paremaist õpilasist, oli käinud Rootsis põllumajanduspraktikal ning tema sõnavõttudest koolitunnis õhkus juba küpse inimese teadlikkust. Pärast bolševikkude sissemarssi Eestisse kadus Vasila äkki silmapiirilt. Räägiti, ta olevat sõitnud tagasi Rootsi.
Hiljuti kohtasin Vasilat ootamatult Tallinna kohvikus Soome lennuväelase mundris. Ja siis selgus, millega oli vahepeal hakkama saanud see aastatelt veidi üle kahekümne, enesekindel poiss.
1940. a. juulis, kui bolševism juba täie lainega hakkas Eestis kanda kinnitama, otsustas Vasila koos Tallinna noormehe Palloga kodumaalt põgeneda Rootsi ja oodata seal paremate aegade saabumist. Kuna piirid olid suletud, kavatsesid nad esialgu putkata Soome ja sealt edasi Rootsi. Ühel juulikuu keskpäeval asusidki nad kahekesi ühe inimese kerges süstas Viimsi poolsaarelt teele üle lahe. Supelpükstes ilma erilise pagasita, nõnda ei teadnud neid keegi kahtlustada.
Mõnetunnise reisi järel tabas poisse merel äikesetorm. Kerge süst, millest laine järjest üle käis, ähvardas tormis iga silmapilk ümber paiskuda. Hoides paati aerudega tasakaalus, suutsid poisid siiski lainetel püsida. Pärast tormi raugemist lendasid meist korduvalt üle Vene lennukid. Iga moment võis lennukeilt oodata kuulipildujavalangut, mis puldanist süsta oleks kohe uputanud. Kuid kõik läks hästi. Saabus öö. Poisid oli juba jõudnud lahe keskossa. Nende lähedalt sõitsid mööda Vene sõjalaevad. Üks suurem laev oleks põgenikud peaaegu põhja ajanud ja möödus süstast vaevu saja meetri kauguselt. Kogu öö sõudsid poisid kõigest jõust, et hommikuks jõuda Soome rannale võimalikult lähemale, välja venelaste võimupiiridest. Liikmed surid kokkusurutud istumisasendi tõttu ja polnud lihast, mis poleks valutanud ülepingutusest.
Jõudes ühe Soome kaljusaare lähedale, kus kavatseti peatuda ja puhata, vaatas Vasila esimest korda tagasi. „Ma ehmusin kaaslase välimusest, kes istus mu selja taga. Soolane merevesi oli katnud ta särgi valkjashalli soolakorraga. Päike ja meretuul olid muutnud ta näo lillakaspruuniks ja iga joon oli sinna lõigatud ülima närvipinge juures nagu noaga,“ jutustas Vasila.
Tollel elaniketa saarekesel Helsingi ees poisid magasid ja puhkasid suurest pingutusest. Oli esmaspäeva hommik, kui nad sisse sõitsid Helsingi sadamasse. Süstale kihutas vastu piirivalvepaat, tegi kaare ümber põgenejate ja sõitis edasi avamere suunas. Soome piirivalvurid pidasid poisse lihtsalt lõbusõidul olijaiks, kes varahommikul nõudnud merele jahutama valutavat pead.
Raudteel ja jalgsi matkasid Vasila ja Pallo edasi Põhja-Soome, kus läksid salaja üle Rootsi piiri. Alles seal sattusid nad ametivõimude kätte. Rootsi võimude vastutulekul ja Stockholmi tuttavate kaasabil peatusid nad Rootsis, kuni algas lõpplöök bolševikkudele. Siis tulid nad kõik Helsingisse kokku. Tuli Paluoja kaugelt põhjast, kus ta oli polaaröös ehitanud maanteid; tuli Rägastik, kes vahepeal Nabapiiri lähedal kulda pesnud, tull Vasila Rootsist ja palju, palju teisi. Ajakirjanik Vellner telegrafeeris Helsingist: „Eestlasi kogutakse jälle“, ning nad tulid.
Juuliöödel, kui põhjamaa suvi oli saavutanud oma haripunkti, asusid vaprad poisid teekonnale, kust oli vähe lootust tagasitulekuks. Torpeedopaadid kihutasid üle lahe ja tõid meid vene rinde tagalasse, Viru randa. Võimsad transpordilennukid mürisesid öise taeva all ja laadisid ühe Harjumaa raba kohal maha elava koorma – parašütistid.
Valter Vasila oli nende hulgas. „See oli mu esimene õhusõit. Olime jõudnud juba Eesti mandri kohale, kui ooberst lausus kella vaadates: „Kümne minuti pärast hüppate.“ Pidin hüppama esimesena. Niipea kai avati luuk, tahtsin hüpata, aga ooberst pidas mind kinni, kuni saabus õige moment. Siis kadusin pimedasse sügavusse. Langevari avanes hästi ja ma maandusin õnnelikult. Ainult ühel meist, parašütist Luteril juhtus väike äpardus. Langevarju päästenöör jäi talle kaenla alla. Ent mehel jätkus meelekindlust seda kukkumise ajal korda seada ja ka tema maandus õnnelikult.“ Nii jutustas Vasila.
Kautla rabasse Harjumaal asutasid parašütistid oma laagri. Neile tuli abiks ka mõnikümmend metsavenda, kelle relvad, nii palju kui neid oli, kuulusid küll pigem muuseumi kui lahingusse. Ka ühel viimati allahüpanud parašütistide grupil läksid langevarjud relva lastiga kaotsi ja need leiti alles paari päeva pärast. Järgmisel päeval pärast allaheidetud relvade leidmist tõid eelpostid teate, et hävituspataljon ja vene sõjaväelased on tulnud parašütiste haarama. Kiiresti saadeti neile vastu 15-meheline salk, mis pidi bolševikke nii kaua kinni pidama, kuni parašütistide ja metsavendade laager taganeb kaugemale rabasse. Ühel metsateel avastas kaitsesalk ründama tulnud venelaste voori. 7 veoautot, tulvil punaväelasi, liikusid aeglaselt viletsal teel. Parašütistid hiilisid neile lähemale ja avasid põõsastikust tule püstolkuulipildujatest, heites samal ajal ka käsigranaate otse venelaste keskele. Juba hakkas võit kalduma parašütistide poole, sest vähesed ellujäänud venelased lippasid kiiresti metsa. Sellal lähenes vasakult veel üks auto, katusel tulistav raske kuulipilduja. Parašütistid varjasid endid kuulipilduja ägeda tule eest teeäärses võsas. Parašütist Saage tormas üksinda metsast välja, püstolkuulipilduja käes, et sundida venelaste „Maksim“ vaikima. Teda tabas kuul õlga. Haavast hoolimata hävitas Saage ka raskekuulipilduja meeskonna.
Selles võitluses, langesid nooremleitnant Oleg Marnot ja seersant Jüri Rosin. Kaks meest sai haavata. Kuid langenute kaasaviimiseks polnud aega. Metsast ründas uus laviin punaväelasi, kellega parašütistidel tuli astuda lähivõitlusse. Loomaliku kisaga tormasid bolševikud seersant Rosina laiba kallale ja hakkasid seda tääkidega metsikult raiuma.
Parašütistide väike salk taandus. Koos haavatud kamraadidega kadusid nad sügavale rabade taha. Ja nii kui hiljem kohalikelt elanikelt saadud andmed näitasid, oli ründavaid bolševikke olnud vähemalt 1100. Tunduv osa nendest ei pöördunud tagasi. Üks parašütist jutustas, kuidas ta külasse toitu otsima minnes üle noatera pääses eluga: „Pidin just pöörduma küüninurga tagant taluõue, kui punasõdur-tunnimees välja hüppas, püss kaenla all, ja käratas „Ruuki verhh!“ Kuna olin erariides, tõstsin rahulikult käed. Tuhat mõtet jooksis sel hetkel läbi pea. Meenus laskevalmis revolver põuetaskus. Bolševik hakkas mind sõimama, millest ma väga palju aru ei saanud. Viimaks nõudis ta mult „propuskit“. Rahulikult lasksin alla parema käe, asetasin taskus sõrme revolvri päästikule. Punasõdur oli soovinud „propuskit“ — andsin talle selle, enne kui ta arugi sai, mis juhtus. Niipea, kui pauk oli kõlanud ja bolševik kokku vajus, kadusin metsa. Sealt ei leidnud mind enam keegi.“
Võideldes olukorras, kus polnud taganemisteed, täitis „Erna II“ oma ülesande. 8. augustil läks parašütistide ja metsavendade salk Saarnakõrve küla juures läbi rinde. Siit peale jätkus sõjategevus juba Saksa vägede rünnakkoosseisus. Üle Eesti kogunes vabatahtlikke „Erna“ grupi ümber ja ta teine nimi „Soome vabatahtlikkude pataljon“ on omandanud peaaegu legendaarse kõla.
Eks sel jutul ole kerge saksa propaganda maik juures ja Kautlas rünnanud punaväelaste arv 1100 meest on ilmselt liialdus, aga saab aimu, millist elu Valter Vasila tollal elas.
Erna grupis tegutsemise eest annetasid sakslased hiljem Valter Vasilale ja üheksale tema kaaslasele 2. klassi Raudristi.
Valter Vasila suri kõigest 53-aastasena Austraalias, Thirlmere’is. Huvitava seigana on tema surma kohta lisatud Genis märge “mürgitati gaasiga vene luure poolt”. Kas see nii oli, selle kohta ei õnnestunud täpsemat informatsiooni leida, kuid arvestades tema tegevust ei paneks see imestama.
VASILA, Valter, m, s. 21.10.1913 Tartumaa, Tartu v. Tartu, eluk. Harjumaa, Tallinna linn, ärimees Tallinnas, Eesti Kaitseväes, sõdur, läks suvel 1940 süstaga Soome. Astus 24.06.1941 Erna salka, heideti 27.07.1941 langevarjuga Rapla piirkonda, ühines Erna II-ga Tallinnas. Saksa sõjaväes, sõdur, Major Hirvelaane Pataljon, 1941 augustis võttis osa Vahastu lahingust, sai haavata, osales Lääne-Eesti ja saarte vabastamises, teenistuses kuni 10.11.1941. Astus uuesti Soome armeesse, Peastaabi luureosakonnas, vabastati teenistusest 14.01.1942, oli Helisingis ärimees, osales Haukka luuregrupi loomisel, läks pärast sõjategeveuse lõppu 1944 Rootsi. Sealt Lõuna-Aafrikasse, 1951 Austraaliasse. Surnud 28.10.1966 Thirlmere’is. [ERA.R-358.1.41; sp, P.P. ja H.V.]