See Paide kohalik, saksa okupatsiooni ajal 31. detsembril 1942.a. Alma Ohovile aadressile Pikk 42 saadetud “Hääd uut aastat” pühadekaart pole saajale siiski aegsasti kohale jõudnud. Kuigi kaardil pikka teksti pole, on see ilmselt saaja isiku tõttu sattunud Poliitilise Politsei huviorbiiti. Kaardile on lisatud tsensuuri läbimist kinnitav lilla tempel “KONTROLLITUD” koos käsikirjalise lisandusega “Paide Pol(iitilise) Pol(itsei) Ref(erent)/11.01.43” + nimetähed. Ehk siis postkaart jõudis tsensori laualt edasi alles 11. jaanuaril 1943. Üldiselt “KONTROLLITUD” templiga saadetised pole terve Eesti lõikes haruldased, neid liigub omajagu, küll aga mitte sellise käsikirjalise lisandusega. Kui kellelgi on mõni käsikirjalise lisandusega sarnase “KONTROLLITUD” templiga saadetis Paidest või mujalt Eestist, andke teada.
Eelnevalt olen kirjutanud ka artikli “KONTROLLITUD” tsensuuritempel ja selle kaks eri tüüpi kuupäevatemplit.
Poliitiline Politsei tegeles ka rahva meelsuse uurimisega ja selle edastamisega kõrgematele organitele. Osa meelsusinfost saadi postisaadetiste pistelisel lugemisel. Allpool Poliitilise Politsei Paide osakonna raport olukorra kohta umbes selle kaardi saatmise ajal.
Paide Poliitilise Politsei aruanne 1.–31.12.1942[1]
Rahva meeleolu häirivad üha suurenevad majanduslikud raskused ja arvamine pikalevenivast sõjaolukorrast. Erilist nurinat tekitab asjaolu, et ei anta tšekiga võid. Arvatakse, et enne kevadet üldse enam võid ei saa. Levib kuuldus, et uuest aastast vähendatakse leivanormi poole võrra. Kuuldus pärineb Tallinnast. Tõelisuse korral tekitaks see praeguse vähese normi juures äärmist opositsiooni. Nurinat tekitas ebakorrapärane pühade lisanormi kättesaamine, osa aineid (marmelaad) ei jõudnud üldse kohale. Antavad munad olid enamuses halvaks läinud.
Linnaelanikel annab tunda küttekriis, seda mitte puude vaid veovõimaluste puudusel. Rahva meeleolu halvab spekulatsioon, kaotab rahal oma väärtuse ja sunnib vastuspekuleerima, kuna teisiti pole võimalik täita oma vajadusi. Talupidajad kurdavad väikese normihinna, petrooleumi, hobuseriistade, -raudade ja –naelte puuduse üle. Kuigi kogu rahvas kurdab majandusliku surutise üle, näib, et poliitilist opositsiooni leidub just haritlaste peres.
Mõningate rindemeeste perekondades tekitab ärevust asjaolu, et lepingu lõppemisest hoolimata ei lastavat vabatahtlikke vabaks teenistusest ilma erilise põhjuseta. Kohtlemine rindel olevat hea, kuid mehed kippuvat koju. Mõnel pool arvatakse, et eestlastel pole mõtet võidelda, kuna meil endil pole sellest kasu ja võiduloorbereid lõikavad ainult sakslased. Seepärast suhtumine eesti leegioni jahe. Levib kuuldus, et sakslased kavatsevad venelasi lasta veelkord siia sisse tungida, et sundida seega eestlasi kaasa võitlema. Samaaegselt käib kaasas kindel veendumus peatsest mobilisatsioonist. Osa rahvast suhtub sellesse eitavalt, teine osa loodab üldise kaasavõitlemisega saavutada iseseisvust ja rippumatust sakslastest. Abi selles loodetakse ka soomlastelt.
On tõsi, et see usaldus, mis tekkis maa vabastamisel sakslaste poolt, on vähenemas. Seda tingivad just majanduslikud raskused, sest sakslasi kui inimesi austatakse nende kõrgema kultuuri ja eriliste sõjaliste võimete pärast, kuid rahvas ei saa aru, kuidas meil varemini oli kõike küllalt ja nüüd järsku on kõigest puudus. Arvatakse, et sakslaste majanduspoliitika on röövpoliitika, sest see avaldub iga pisiasja puudumises. Nii mõjustavad majanduslikud raskused ka poliitilist meelsust, mis küll praegu avaldub ainult tagasihoidlikkuses ja passiivses äraootamises.