Punaväkke mobiliseeritu viimane saadetis, august 1941

0821a-mobiliseeritu-postkaart-Tallinn-Paide-Viisu-1941-Saalomon-Saagpakk-postiajalugu-ee

See 1941.a. augusti alguses Tallinna raudteejaamast läbi Paide ja Vodja postiagentuuri Viisu sovhoosi adresseeritud NSVL-i tervikasi on esmapilgul üsnagi tavaline. Huvitavaks läheb aga siis, kui hakkame uurima saatmise ja saabumise kuupäevi ning selle raskesti loetava kirja sisu. Postkaart on saadetud venelaste käes olevast Tallinnast rongile pandava Punaarmeesse sundmobiliseeritu poolt 2. augustil 1941, kuid postitamisele eelneval päeval jõudsid Paidesse ja Viisu juba Saksa väed ning adressaadini jõudis see kaart alles kaks kuud hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, kui postiside oli hakanud taas toimima.

Loeme kõigepealt kirja läbi. Kiri on kirjutatud põlve otsas.

0821b-mobiliseeritu-postkaart-Tallinn-Paide-Viisu-1941-Saalomon-Saagpakk-postiajalugu-ee

Tallinn
Kopli jaam
2 VIII 41, kell 20:30

Tere armas Maimu Uno

Noh nüüd on siis sõit Tallinna Kopli jaamast tuhandete meestega Tallinnast välja ei tea kuhu!!! Ole armas naine ja mõtle minu peale nagu mina sinu ja Uno peale — oled iga minut temaga minu silmis — unes ja pildil mis mul kaasas. Ainuke soov on minul ilmas, et kord veel saaksin enne surma sind armas Maimu ja Uno näha. Unustame armas Maimu kõik mis ilmas halba on olnud ja peame end igavesti surma tunnini meeles — elame ausalt, õiglaselt, sest vist ehk näeme veel kui sõda lõpeb. Viisu mehed on kõik siin, eriti Hiob soovib oma perel südamest tervist. Ema ja Pauli jätsin jumalaga. Suudlen sind südame põhjast, sest parem elu sinuga armas Maimu on läbi. Tröösti end ja Unot, katsu (minna) oma isa, ema juurde, neil saatsin ka kirja. Katsu ühendusse saada ema ja Pauliga. Hoitke ühte surmani. Sind suudlev J???
Vasakul vertikaalselt: Veelkord suudlen sind armas Maimu, Uno, mõelge minule. Isa (?)!!!!

Hetkel oletan, et selle traagilise kirja saatjaks on Saalomon Saagpakk (ka Salomon) ja saajaks tema naine Marie Saagpakk. Mainitud Uno võiks olla nende poeg ja Paul on vend Paul Saagpakk, kes põgenes 1943.a. Soome kaudu läände ja kellest sai hiljem tuntud keele- ja kirjandustegelane. Samas kuigi kiri on adresseeritud Mariele siis tagaküljel on kasutatud nime Maimu. Kas Maimu võib olla Marie hüüdnimi? Samas Geni annab Mariele ka Maimu-nimelise õe kelle kohta seal eriti infot pole.

Memento abiga saame Saalomon Saagpaki saatusest kiirülevaate:

SAAGPAKK, Saalomon, Jaan m, s. 23.02.07 Saaremaa Mustjala
v., eluk. Harjumaa Raikküla v. Raela k., keskh., karjaravitseja
Järvamaal Viisu osak. 07.41 mobiliseeriti Punaarmeesse, Tšeljabinski
obl. UAZ, 820. ehituspataljon, Eesti korpus, 300. laskurpolk.
[ERAF kart. 23].

Siit jääb mulje, et mees mobiliseeriti Venemaale Tšeljabinski oblastisse, samas Geni lehel on pandud surmadaatumiks Pärnumaa, 1941. Geni lehel on ka nati erinev sünnikuupäev aga tegu ikka sama mehega. Saaremaalt pärit Saagpakke mobiliseeriti Memento andmetel ka mitmeid teisi, seega on võimalik, et mu oletus on vale, kuigi siin mitu asja nagu läheks kokku, kaasa arvatud töö Viisu sovhoosis karjaga.

See kaart on ka postiajalooliselt huvitav, kuna on saadetud ENSV ajal ja saabunud kaks kuud hiljem, Saksa okupatsiooni ajal. Tegelikult täitsa ime, et on üldse kohale jõudnud. Kuskilt on mulle meelde jäänud, et Eesti postkontorid alustasid Saksa okupatsiooni ajal ühtses võrgus tööd oktoobri alguses. Kas on võimalik, et siis hakkas ka tavapost liikuma Tallinna ja Paide vahet (Saksa ametipost liikus juba varem)? Siin näeme 2. oktoobri Paide transiittemplit, mis on varaseima kuupäevaga Saksa okupatsiooni aegne Paide tempel mida olen seni näinud.

Siin võiks sellele teemale joone alla tõmmata aga leidsin raamatust Suvesõda Järvamaal 1941 (Herbert Lindmäe, 2010; lk 383) täpselt vajaliku killu, mis annab meile taustsüsteemi sellest, mis neil päevil toimus. Nimelt üks teine sundmoboliseeritu A. Siiner kirjeldab oma põgenemist sarnase rongi pealt samal ajal ja pärit on mees ka samast kandist, Viisu külje all asuvast Esnast. Pane ka tähele, et tema rong väljus samal ajal kui meie kirjasaatja on kirjutamise ajaks märkinud, 20:30, kuigi mõni päev varem.

Mind haaras 27. juuli mobilisatsioon. Et varemalt kavatsetud linnast väljamineku ja metsa pagemise katse äpardus, siis tuli paratamatult asuda 28. juulil Ülemiste jaamas rongile, mis koosnes 60 vagunist ja alustas teekonda ida poole kell pool üheksa õhtul. Juba staadionilt lahkumisel koondusime 50-mehelisse gruppi, et moodustada ühe vaguni täitematerjali omavahel tuntud nägudest. Aga meie üllatuseks pandi juba Ülemiste jaamas meie vagunisse viis tundmatut meest, kes, nagu hiljem selgus, osutusid NKVD agentideks. Seetõttu ei saanud me vagunis ka mingit ühist põgenemiskava arutada, vaid igaühel tuli otsustada ja teostada põgenemisplaan omal käel.
Rongi paigast nihkumisel värises õhk tuhandehäälelisest eesti laulust, mida alustati spontaanselt kõigis vagunites… „Mu isamaa…” ja „Eestimaa, su mehemeel!” helid kaikusid veel võimsatena juuliõhtu selges avaruses, kui rong Aegviitu saabumisel ootamatult peatus.
Siin küpseski momentaalselt mu põgenemisplaan. Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, jätsin seljakoti ühes toidutagavaradega vagunisse ja suundusin rahulikul sammul lõunasse Aegviidu rappa, kus varjav võsa tõotas kaitset uudishimulike pilkude eest. Torkas silma, et raba pole siiski kuigi kindel pelgupaik, sest mahatallatud turbaaukude perved, mahaloobitud toidujäägid ja suitsuotsad kõnelesid selget keelt, et siin rabas olid inimjahti pidanud hävituspataljoni mehed.
Olin umbes kilomeeter eemal rabas, kui mobiliseeritute rong Aegviidust edasisõitu jätkas. Sammusin kiiresti suveõhtu laskuvas videvikus, et tõtata lähemale rindele ja sealt edasi Esnasse, kus viibis mu perekond. Kõndimine pehmes rabas oli väsitav ja pimeduse saabumisel heitsin puhkama kuivemaile küngastele…
Hommiku koites võtsin suuna Jäneda riigimõisa (Ambla vald), kus lootsin kinnitada keha oma tuttava agronoomi juures. Sellest lootusest ei saanud aga asja, sest Jäneda õues seisis veoauto punaarmeelastega. Tuli mõisast mööduda aupaklikus kaares. Sammusin siis Tallinna-Tartu maanteed Aravete poole (Albu vald). Üha valjenev kahurimürin, mis oli eriti äge Koigi-Imavere pool, oli ammuoodatud muusikaks mu kõrvadele, sest ta kuulutas pääsmise ligidust. Metsade- ja põldudevahelisi jalgradu kasutades hiilisin Aravete lähedal (u. 20 km Aegviidust) mööda vene patrullist, kes kontrollis liiklejaid.
Õhtul kella 8 paiku möödusin veel õnnelikult ühest punasest patrullist Seidla mõisa juures (Albu vald), kuid pöörates Kihme küla juures metsa, sattusin ootamatult punaväeüksuse välilaagrisse. Vängete vene sõimusõnade saatel haarati mind turjast ja otsiti läbi pealaest jalatallani, misjärel politrukid asusid mind üle kuulama. Oma puuduliku vene keele oskuse juures eelistasin teeselda täielikku keeleoskamatust. Puhkes uus vene „kolmetärniliste” valing ja siis kutsuti kohale läheduses asetsevast külast tõlk kohaliku kommunisti isikus.
Selgitanud Eesti isikutunnistuse abil mu sünniaasta, muutusid punaste näod pahaennustavaks. Lühikese ülekuulamise järele viidi mind tääkide vahel selle väeüksuse pealaagrisse, mis asetses metsas, Järva-Jaanist umbes 3-4 km kaugusel. Seal ümbritsesid mind politrukid koertekarjana, kusjuures eriti hammustava tigedusega paistis silma üks pikasärgiline sõduri nahkrihmaga naispolitruk, kes kärkis mulle näkku eesti keeles: „Kas ma ei tea, et olete bandiit, nüüd ei jää teil enam teist teed, kui tuleb ütelda, kus on teised bandiidid.”
Püüdsin väita, et ma ei ole kellegi bandiit, vaid kohaliku elanikuna tahtsin osta suitsu läheduses asetsevast Kaalepi poest ja läbi metsa minnes tahtsin rutem koju jõuda. Minu vastus neid ei rahuldanud ja nii jätkus ülekuulamine tundide pikkuselt, kusjuures mind togiti jalgadega ja lubati kordamisi kas maha lasta või jälle vabaks lasta, kui „annan üles teised bandiidid”.
Ülekuulajate väsimisel pandi mind puu alla pikali, kusjuures üks täägistatud püssiga punasõdur asus pea, teine jalgade juurde. Viimse tervitusena selleks õhtuks virutas naispolitruk mulle saapaninaga ribide vahele, ähvardades vihast vahutava suuga, et mind lastakse otsekohe surnuks vähemalgi põgenemiskatsel.
Laskus öö südasuve kahvatute tähtede ja uduse pimedusega. Oli külm ning rõske. Mõtted keerlesid palavikulise kiirusega, aga vähemagi liigutuse tegemisel tabas mind ribide vahele punasõduri saapalöök ja ähvardus püssipäraga pea lömastada, kui teen veel kord katset selili asendist küljeli pöörata. Liikmed vajusid valusaks, jalad tundusid elutute tompudena ja maast tõusev verd tarretav mullarõskus pani mind haavalehena lõdisema, kuid kätt ega jalga liigutada ma ei tohtinud.
Nii möödusid tunnid, kuni saabus 30. juuli kahvatu hommik… Hambad plagisesid mul külmast, keha vabises otsekui halltõves ja suitsunälg piinas. On märkimisväärne, et viimsel ülekuulamisel riisuti mind puupaljaks, võeti mu rahakott 750 rublaga, taskukell, suitsud, lapse pilt ja isegi kraenööbid rändasid punaste täitma-tuisse taskutesse.
Hommikul kella 8 paiku viidi mind uuesti ülekuulamisele, mis möödus traditsioonilise kärkimise ja jalgadega togimise saatel. Muutusin kuidagi tuimaks, apaatiliseks, loobudes viimaks vastamisest esitatud küsimustele. Siis täideti mingi suurem paberileht, millele alla kirjutas üks kiskja ilmega politruk, ja ma veendusin, et protokolliti surmaotsus mu isiku kohta. Järgnes taas pikaliasend kahe valvuri vahel, kuni u. kella 11 paiku saabusid kolm püssimeest autoga. Mind rebiti toorelt jalule ja tõugati autosse, mis pööras suurele maanteele, sõites tagasi Tallinna suunas.
Umbes üks kilomeeter enne Aravetet juhiti auto metsateele. Oli ilmne, et punased timukad otsivad varjatud mahalaskmis-kohta. Mõte töötas palavikuliselt. Kaleidoskoobilise kiirusega kangestusid kujutluses viimaste päevade sündmused. Oli tunne, nagu viibiksin ma alles oma perekonna keskel, kusjuures erilise teravusega kerkis esile lapse nägu. Selle noore elu nimel otsustasin põgeneda oma kaevamata haua äärest, ja kui auto peatus umbes poolekilomeetrilise sõidu järele ühes metsatukas, siis hüppasin autost ja alustasin viimise pingutusega jooksu elu eest.
Seljataga lajatasid tagaajajate püssipaugud. Mu jooksuteed tõkestas kraav, millest ülehüppamine nõudis äärmist pingutust. Tagaajajate eest pääsmiseks tegin jooksul „rebasehaake”, aga mul ei õnnestunud neid maha raputada. Püssikuulid vingusid mu kõrva ääres. Mäerinnakust ülesjooksmisel tundsin äkki, kuidas kadus viimne jõunatuke, ja ma pidin jooksusammult üle minema sammsammulisele ronimisele.
Poolel mäerinnakul sain pihta esimese kuuli, mis paiskas mind pikali, läbistades reie. Siis kuulsin, kuidas mu kohal peatusid käratsevad hääled. Kostis terav pauk ja tuim hoop kuklasse riisus mult teadvuse. See oli minu elu lõpetamiseks antud nn. „armupauk”, mis, nagu pärast selgus, oli lastud politruki nagaanist. Kuul oli tunginud sisse kuklast ja, rikošetti tehes, väljunud vasaku kõrva äärest, jättes nagu ime kombel kaelalülid tõsisemalt vigastamata.
Kui tulin teadvusele, tundsin, kuidas mu kaela ja nägu mööda valgus alla midagi sooja ja kleepuvat. Käega katsudes tundsin, et laman vereloigus. Kuuldes, et ümberringi on jäänud kõik vaikseks, ajasin enda viimse jõupingutusega istukile, rebisin särgi seljast ja mähkisin selle ümber pea, kuna reie verejooksu tõkestasin ülalpool haava kokkutõmmatud püksirihmaga ja haava ümber mähitud pealmiste pükstega.
Tuim valu ja jõuetustunne nööris liikmeid. Kurk hõõgus kuivusest. Kuid sellest hoolimata upitasin enda jalule ja hakkasin vähehaaval edasi komberdama spordipükste väel.
Õnneks ei sattunud ma enam punaarmeelastele. Jõudnud umbes kilomeetri kaugusele oma hukkamiskohast, küsisin Paide-Aravete tee ääres asetsevast talust juua. Mu verist ja kentsakat kuju nähes tardus kohale talu õues askeldav naine, kuid hirmunult ümber piiludes andis see hea inimene mulle siiski juua ja juhatas teed Aravetele, kus pidi elama halastajaõde, kes seoks kinni mu haavad. Jõudsingi sinna. Õde L. kohtles mind otse emaliku hoolega. Sidunud kinni mu haavad ja pesnud mu riided verest, saatis ta mind puhkama oma magamistuppa, kus ärkasin kosununa ja hea enesetundega.
Järgmisel päeval kella 1-2 paiku soovitas mu heategija mul põgeneda, sest tema maja peetavat silmas punaste poolt. Põgenesin Kurisoo mõisa, kuigi jalad ei tahtnud hästi sõna kuulata ja pea huugas. Öö veetsin rukkis. Järgmisel hommikul (s.o. 1. augustil) läksin Prümli asundusse toitu otsima. Taluperenaine, kes viis lehma põllule, juhatas mind oma koju.
2. augustil oli märgata venelaste paanilist taganemist. Enne päikese loojangut jõudsid Saksa üksused Aravetele. Kui eemal asetsevad põllud täitusid kiiresti edasitormavate välihallides mundrites meestega, siis oleksin tahtnud valjusti hõisata suurest rõõmutundest.
Jäänud õhtul, kui taevas ümberringi lõõmas punaste poolt põlemasüüdatud talude kumast, venelaste kahuritule alla, otsustasime pererahvaga minna läbi rinde sakslaste poolele. Sidunud lehmad vankri taha, asusime öösel teele. Saksa vahipostid lasksid meid vastutulelikult läbi ja hommikul jõudsime Prümli metsa.
3. augusti hommikul märkis kaugenev kahurimürin venelaste taganemise teed. Järva-Jaanis läksin Saksa ambulantsi, kus mu haavad seoti ja plaasterdati eht saksaliku põhjalikkusega. Sama päeva õhtuks jõudsin oma perekonna keskele Esnasse.
Kuu aega kulus mul aga lõplikuks paranemiseks punaste mõrvarite poolt tekitatud haavadest. Nüüd meenutab vaid sügav arm kuklas ja puruksrebitud vasak kõrvalest möödunud suve jubedaid elamusi.

Üks mõte “Punaväkke mobiliseeritu viimane saadetis, august 1941

  1. pille martinson

    see on minu vanaisa kellest tean et tegi enesetapu velieke luki all
    kuidas need kirjad välja ilmusid ja kust?

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Palun sisesta allolevad numbrid ainult numbritega veendumaks, et kommentaari sisestab inimene, mitte robot: * Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.