Eesti postiajaloo nurgake / Estonian postal history blog
Umsiedlung – baltisakslaste Saksamaale ümberasumine 1939-1941
Täna uurime mõningaid postisaadetisi, mis räägivad meile baltisakslaste Saksamaale ümberasumisest ehk Umsiedlung’ist.
30.10.1939 Tallinna maksuinspektori poolt Koplisse Gottfried Etzoldile saadetud tähitud kiri on jäänud kätte toimetamata ning on järgmisel päeval saatjale tagastatud punase pliiatsiga kirjutatud märkusega “Adressaat lahkunud Saksamaale”.
30.10.1939 Tallinna maksuinspektori poolt Koplisse Gottfried Etzoldile saadetud tähitud kiri on jäänud kätte toimetamata ning on järgmisel päeval saatjale tagastatud punase pliiatsiga kirjutatud märkusega “Adressaat lahkunud Saksamaale”.
30.10.1939 Tallinna maksuinspektori poolt Koplisse Gottfried Etzoldile saadetud tähitud kiri on jäänud kätte toimetamata ning on järgmisel päeval saatjale tagastatud punase pliiatsiga kirjutatud märkusega “Adressaat lahkunud Saksamaale”.
23. augustil 1939 Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt lõi eelduse baltisakslaste massiliseks ümberasumiseks. Pakti alusel jäid rohkearvulise saksa elanikkonnaga Eesti ja Läti Nõukogude Liidu mõjusfääri. Plaanitav massiivne ümberasustamisaktsioon toodi laiema avalikkuse ette 6. oktoobril 1939, kui Hitler pidas Riigipäevas kõne, milles rõhutas vajadust Ida-Euroopa rahvuslik koosseis ümber organiseerida. Kõne polnud suunatud otseselt baltisakslastele, ent selles vihjati vajadusele mitmesse riiki laiali pillutud saksa rahvusgrupid kokku koondada. Regulaarsed laevareisid ümberasujate äraviimiseks kestsid Eestis 18. oktoobrist 14. detsembrini 1939 Tallinnast, Pärnust ja Kuressaarest.[1]
Ühe ümberasujate reisiga aurikul Steuben Saksamaale sõitnu poolt vanematele Tartusse Herne tänavale saadetud fotopostkaart, saajaks R. Wiira (Viira). Saatja kirjutab, et nad magasid ülemisel fotol olevas laeva peosaalis, kuna laeval oli 3000 inimest. Kaart on postitatud okupeeritud Poola aladel asunud Posenist (Poznan), kuhu paljud ümberasjujad jõudsid Gotenhafeni (Gdynia) sadama kaudu. Sealt suunati nad edasi valdavalt mujal okupeeritud Poola aladel olevatesse lõplikesse elukohtadesse, tihti maapiirkondadesse.
Ühe ümberasujate reisiga aurikul Steuben Saksamaale sõitnu poolt vanematele Tartusse Herne tänavale saadetud fotopostkaart, saajaks R. Wiira (Viira). Saatja kirjutab, et nad magasid ülemisel fotol olevas laeva peosaalis, kuna laeval oli 3000 inimest. Kaart on postitatud okupeeritud Poola aladel asunud Posenist (Poznan), kuhu paljud ümberasjujad jõudsid Gotenhafeni (Gdynia) sadama kaudu. Sealt suunati nad edasi valdavalt mujal okupeeritud Poola aladel olevatesse lõplikesse elukohtadesse, tihti maapiirkondadesse.
Ühe ümberasujate reisiga aurikul Steuben Saksamaale sõitnu poolt vanematele Tartusse Herne tänavale saadetud fotopostkaart, saajaks R. Wiira (Viira). Saatja kirjutab, et nad magasid ülemisel fotol olevas laeva peosaalis, kuna laeval oli 3000 inimest. Kaart on postitatud okupeeritud Poola aladel asunud Posenist (Poznan), kuhu paljud ümberasjujad jõudsid Gotenhafeni (Gdynia) sadama kaudu. Sealt suunati nad edasi valdavalt mujal okupeeritud Poola aladel olevatesse lõplikesse elukohtadesse, tihti maapiirkondadesse.
1939.a. oktoobrist kuni 1940.a. maini asus Eestist Saksamaale umbes 13 500 inimest, nendest arvatavasti mitu tuhat oli eestlasi, kes abielus sakslasega või ka oma osa kadakasakslasi (end sakslaseks pidavaid eestlasi).
Mulle on mulje jäänud, et kuigi ümberasumisest olid sakslased teinud omamoodi propagandaürituse, siis reaalselt oli tegu siiski poolsunniviisilise ettevõtmisega ja paljud läksid vastu tahtmist. Teisalt innustas minema ka hirm venelaste ees, kuna venelased olid baaside lepinguga juba otsapidi Eestisse jõudnud. Kuna vaikiv ajastu oli saabunud, siis meie trükimeedia vene hirmu ümberasumise põhjusena üldse ei maininud.[4]
Ümberasunute elutingimused olid seinast seina, tihti palju kehvemad kui algselt Eestis. Valdav osa viidi Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele, kus elujärg oli kehvem ja probleeme isegi toidu saadavusega.
Ümberasumist reguleeris Saksa-Eesti ühisprotokoll. Saksa konsulaadi juurde Tallinnas moodustati Saksa Usaldusvalitsus, mis tegeles lahkuvate baltisakslaste kinnisvara, pangaarvete ja väärtpaberitega.[3] Pildil Saksa Usaldusvalitsuse poolt 16.02.1940 Saksamaale Soligeni saadetud kiri, saajaks keegi Wilhelm Auler. Kiri on tsensuuri poolt lahti võetud ja uuesti kinni kleebitud nii Eestis (“Kontroll”) kui Saksamaal.
Ümberasumist reguleeris Saksa-Eesti ühisprotokoll. Saksa konsulaadi juurde Tallinnas moodustati Saksa Usaldusvalitsus, mis tegeles lahkuvate baltisakslaste kinnisvara, pangaarvete ja väärtpaberitega.[3] Pildil Saksa Usaldusvalitsuse poolt 16.02.1940 Saksamaale Soligeni saadetud kiri, saajaks keegi Wilhelm Auler. Kiri on tsensuuri poolt lahti võetud ja uuesti kinni kleebitud nii Eestis (“Kontroll”) kui Saksamaal.
Ümberasumist reguleeris Saksa-Eesti ühisprotokoll. Saksa konsulaadi juurde Tallinnas moodustati Saksa Usaldusvalitsus, mis tegeles lahkuvate baltisakslaste kinnisvara, pangaarvete ja väärtpaberitega.[3] Pildil Saksa Usaldusvalitsuse poolt 16.02.1940 Saksamaale Soligeni saadetud kiri, saajaks keegi Wilhelm Auler. Kiri on tsensuuri poolt lahti võetud ja uuesti kinni kleebitud nii Eestis (“Kontroll”) kui Saksamaal.
Nachumsiedlungehk järelümberasumine
Nachumsiedlung ehk järelümberasumine oli 1941. aasta kevad-talvel korraldatud päästeoperatsioon Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse ja Lätisse jäänud inimeste evakueerimiseks. Nachumsiedlung’i aluseks oli Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud kokkulepe. Sellega oli võimalik punase terrori eest päästa isikuid, kes ei olnud Eestist ja Lätist lahkunud 1939. aastal toimunud Umsiedlungi käigus. Oluline ei olnud evakueeritavate sakslus vaid püüe päästa bolševike käest võimalikult palju inimesi. Kuna leping oli sõlmitud Nõukogude Liiduga, ei olnud evakueerumise eeltingimuseks Eesti või Läti kodakondsusest loobumine ja nii säilitasid evakueeritavad de jure oma kodakondsuse. Saksamaale lahkus järelümberasujatena veel umbes 7500 inimest, hinnanguliselt kuni 4000 neist olid mittesakslased, nende seas nii eestlasi kui ka venelasi.[2]
Saksamaalt Berliinist 17.02.1941 Pärnusse saadetud kirja saajaks on märgitud Deutsche Umsiedlungsstelle ehk järelümberasumisosakond. Kiri on läbinud saksa tsensuuri, lisatud on tsensuuritemplid “Aa” ja “zur Beförderung zugelassen” (“Edastamine lubatud”).
Saksamaalt Berliinist 17.02.1941 Pärnusse saadetud kirja saajaks on märgitud Deutsche Umsiedlungsstelle ehk järelümberasumisosakond. Kiri on läbinud saksa tsensuuri, lisatud on tsensuuritemplid “Aa” ja “zur Beförderung zugelassen” (“Edastamine lubatud”).
Saksamaalt Berliinist 17.02.1941 Pärnusse saadetud kirja saajaks on märgitud Deutsche Umsiedlungsstelle ehk järelümberasumisosakond. Kiri on läbinud saksa tsensuuri, lisatud on tsensuuritemplid “Aa” ja “zur Beförderung zugelassen” (“Edastamine lubatud”).
Sõjategevuse algus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941.aasta suvel ning Saksa vägede kiire edasiliikumine tekitas Saksamaa võimudes kahtluse, et see võib ümberasujate seas põhjustada tungi vanale kodumaale tagasi pöördumiseks. Seetõttu keelati baltisakslastest ümberasunutel “põhimõtteliselt” tagasi Eestisse ja Lätti suunduda, ent samal ajal värvati ümberasujate seast hulgaliselt spetsialiste, näiteks arste ja tõlke, kes sõjaväe- või tsiviilvõimude teenistuses hõivatud idaaladele saadeti.[1]
Üldistades võib vist öelda, et lahkunud baltisakslastel läks õnneks, kuna siia jäänud sakslased küüditas punavõim pärast II maailmasõda valdavalt Siberisse.
