Täna vaatleme traagilist postisaadetist, millist keegi ei tahaks saada. Nimelt pereliikmelt rindele saadetud kirja, mis on tagasi tulnud, peal lakooniline märkus “Tagasi saatjale / Langenud kodumaa eest”.
Kirja saaja on SS-grenader Arno Vares, Feldpost 25712 B, Estland ja saatjaks Helga Vares, Soosaare ag, Kolga-Jaani, Viljandimaa. See välipostinumber kuulus 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljonile, arvatavasti 6ndale kompaniile. Ehk siis nn Alfons Rebase pataljoni koosseisus olevale eestlaste üksusele, mis asus mille riismed asusid kirja saatmise ajal tõenäoliselt Sinimägede juures Mummassaare kandis, nagu näha järgnevalt jooniselt.
Kiri on algselt olnud adresseeritud nagu tüüpiline margita välipostikiri, kuid sihtkohas on peale löödud lilla kummitempel Zurück (Tagasi) ning uscha poolt on lilla pliiatsiga lisatud “Gefallen für die Heimat” (Langenud kodumaa eest) ja “An Absender Zurück” (Saatjale tagasi).
Ümbrikul on ka lilla ümmargune tsensuuritempel AS. Pole selge, kus täpselt see on löödud – kirjandusest jääb mulje nagu oleks see olnud kasutusel Danzigis aga ma pole nii kindel kas 1944.a. Eesti-sisene välipost käis tõesti sealt läbi, või oli ka AS kasutusel 20. diviisi poolt nagu AS4 ja AS5 tsensuuritemplid. Viimane on pigem tõenäolisem.
Kirjal on nõrk Eesti postitempel Soosaare-Viljandimaal AG – 31 VII 44 – A, ehk siis kiri on teele pandud Sinimägede lahingute haripunktis ja võib oletada, et adressaat Arno Vares hukkus eelnevatel päevadel Sinimägede põrgus, kuna umbes nädal varem saatis ta koju kirja ja oli veel elus. Kahjuks ma ei leidnud Arno Varese kohta internetist eriti midagi, ka mitte seda, et ta nimi oleks kuskilt sõjaohvrite andmebaasis.
Sõda üldiselt ja Sinimägede lahingute sarnased tapatalgud on minu põlvkonnale hoomamatud. Raske on endale ette kujutada mida need inimesed pidid läbi elama ja et siinsamas Eesti pinnal hukkus Sinimägede lahingutes mõlemal pool rindejoont kokku arvatavasti umbes 180 000 meest. See on kolossaalselt suur number, seda suurem mida rohkem üritada näha selles arvus midagi enamat kui lihtsalt statistikat. Samas veel suurem probleem on see, et 70 aastaga ei ole eriti midagi muutunud – sõda on endiselt igapäevane nähtus paljudes maailma piirkondades. Ja kuigi see kõik tundub meist nii kaugel olema, olen ma suhteliselt kindel, et üks eestlane on võimeline teist eestlast surma saatma pea sama kergelt ka tänapäeval, kui see on toimunud minevikus, ja sellest on kahju.