Selle vaatekaardi postitas 19. mail 1940 tollal 16-aastane meremees Hektor Raagus sadamalinnast Sfax, mis asub Põhja-Aafrikas Tuneesias, oma vennale Tallinnasse. “Aafrika kõrvetava päikese all” kirjutatud kaardilt saame teada, et ta sai põhipalka juurde ja see on nüüd 140 krooni, ning ta olevat ka ostnud 500 frangi ehk 50 krooni eest uue sinise triipudega ja hästi istuva ülikonna. Suurupis sündinud Hektor Raagus teenis aurulaeval Kuressaar, mis väljus Eestist 21. oktoobril 1939 [1].
Juunis 1940, kui see postkaart Eestisse jõudis, olid siin asjad juba ärevad, punaarmee okupeeris Eesti ja valitsus hakkas vahetuma. Augustiks, kui siin juba ENSV välja kuulutatud, oli aurik “Kuressaar” jõudnud vahepeal Eestit külastamata New Yorki. 1. augustil said välisvetes viibivad Eesti laevad käsu sõita viivitamatult lähimasse NSV Liidu sadamasse aga paljud laevad ignoreerisid seda käsku ja ei soovinud tagasi Nõukogude Eestisse naasta. Jüri Vendla kirjutab sellest järgmise huvitava loo [2]:
Aurik „Kuressaare” oli oli New Yorgi sadamas ja valmistus vastavalt prahtija korraldusel Baltimore’i lahkuma, et sealt uut lasti peale võtta. 6. augusti õhtul (1940), kui kapten August Tarius laeva saabus, leidis ta sealt vaid paar ohvitseri ja stjuardessi, ülejäänud tulid tagasi öösel vaenulikus meeleolus. Selgus, et meeskond oli viibinud Lexingtoni avenüül asunud kommunistlikus Eesti klubis, kus neile oli tehtud selgeks, et Eesti Vabariiki rohkem ei eksisteerivat ja laev tuleks viia N. Liitu. Kuna kapten ei ole soovinud Amtorgi esindajatega kohtuda, siis tuleks laev jõuga üle võtta ja Venemaale viia. Selleks moodustati seal viieliikmeline komitee, kes pidi kavandatu laevas läbi viima. Neile anti kaasa ka paar püstolit, samuti üks relvastatud ameerika eestlane, kes peideti mässulise meeskonna poolt katlaruumi. Üks lojaalne meeskonnaliige rääkis kavandatust I tüürimehele ja see omakorda kaptenile. Kapten viis laeva reidile ankrule ja kutsus kohale Rannakaitse (Coast Guardi), kes otsis laeva läbi, leidis relvad ja peidetud võõra, kes arreteeriti. Edasi sõitis laev Rannakaitse jälgimisel Baltimore’i sadamasse, kus kapten üritas kommunistlikult meelestatud meeskonnaliikmeid laevast eemaldada, kuna nende hulgas oli ka juhtkonna liikmeid, nagu III tüürimees, II mehaanik ja assistent. Juhtunust informeeriti New Yorgi peakonsulaati, samuti kohalikke võimuorganeid.
Tekkinud probleemide tõttu jäi laev pikemaks ajaks seisma, millega kaasnesid aina uued probleemid. Täitmata jäänud prahileping tõi kaasa nõude laeva vastu $ 60,000, mida õnnestus uue lepingu sõlmimisega vähendada $12,000 peale. 21.09.40 saadi Tallinnast telegramm, millega Merilaid & Ko teatas, et laev on ajarendi lepingu alusel prahitud Sovfrachtile, kelle agendi Amtorgi korraldusi tuleb vastuvaidlematult täita. Kuna kapten ei täitnud tõenäoliselt juba uute omanike korraldusi, siis laev arestiti ja Amtorgi advokaadid andsid hagi Marylandi Ringkonnakohtusse Merilaid & Ko nimel. Kohtuistung toimus 30. ja 31.01.41, kus hagejate taotlus kohtu poolt tagasi lükati ning laevale anti vaba praktika oma põhitööga tegelemiseks. „Kuressaar”, uue nimega „Merida” läks analoogiliselt „Signega” Estodurase valdusesse ja hakkas sõitma Hondurase lipu all. Laev prahiti ajarendi lepinguga New Yorgi firmale General Atlantic Steamship Co., kus ta sõitis kuni rekvireerimiseni WSA poolt samal ajal, kui „Florida’gi.”. Peale tagastamist läks laeva majandamine üle Erich Harkna ja teiste endiste Merilaid & Ko omanikeringi kuulunud isikute kätte. Nende käes oli laev Erich Harkna poolt prahitavana 1947. aasta märtsist kuni 1949. aasta novembrini. Need aastad töötas laev edukalt, teenides keskmiselt aasta puhaskasumina $ 33,000, mida loeti väga heaks tulemuseks. Seejärel müüdi laev Euroopasse, Rootsis tegutsevale laevaühingule Estoco, disponent ja juhataja Arved Mägi, kus ta töötas kuni 1956. aastani, mil müüdi Inglismaal kreeklastele ja sai nimeks „Adonis”. Selle nime all ta sõitis kreeklaste laevana kuni 20.02.1960, mil läks lekiks ja pukseerimisel Otronto sadamasse uppus.
Mis sai aga meie noorest kaardisaatjast-meremehest Hektor Raagusest? Rahvusarhiivis on säilinud tema kirjavahetus Eesti konsulaadiga Ameerika Ühendriikides [1][3]. Sellest selgub, et ta haigestus 1940.a. laeval tõsiselt tuberkuloosi ja paigutati New Yorgi Ellis Islandi mereväehaiglasse. Konsulaati saadetud kirjadest nähtub, et poiss hakkas haiglas kinni istumisest murest halliks minema ja ei mõistnud, miks teda haiglast välja ei lubata, samas kui teisi patsiente lubati linna käima.
Tundub, et tuberkuloosiga ta haiglasse jäigi ja 1943.a. sai advokaadi vahendusel laevafirmalt 3000 dollarit kompensatsiooni, millest 1000 läks haiglakulude katteks. Ta süüdistas laevafirmat temale laevas olnud kehvade elutingimuste tõttu tuberkuloosi tekitamises.
Toimik lõppeb aga käsitsi kirjutatud märkusega “Haiglast ära jooksnud / aug 1944 / Hiljem surnud”. Hektor Raagus suri 22-aastasena 27. detsembril 1945 kodust kaugel, matmispaigaks Fort Stanton Merchant Marine & Military Cemetery, New Mexico osariik [4]. Fort Stantonis oli ka sõjaväeväehaigla, kuhu ta oli eelnevalt soovinud New Yorgist ümber kolida, kuna seal oli soojem ja kuivem kliima. Võimalik, et New Yorgi Ellis Islandi mereväehaiglast põgeneski ta 1944.a. augustis Fort Stantonisse haiglasse, kuna ametlikult teda sinna ei lubatud.
Allikad:
[1] Kirjavahetus Eesti Peakonsulaat New Yorgis; 09.10.1941-16.12.1942 ERA.1608.2.1544
[2] Laevad Ameerika Ühendriikides, Jüri Vendla, Käsmu Meremuuseum
[3] Kirjavahetus aurulaevaga “Kuressaar” (“Merida”) ERA.1608.2.1976
[4] https://www.findagrave.com/memorial/17672674/hektor-raagus
Kui keegi teab, mis marsruudil Kuressaar sõitis alates Eestist lahkumisest oktoobrist 1939 kuni New Yorki jõudmiseni 1940.a., siis oleks huvitav kuulda.